Marley Davis

Ühel päeval võttis minuga ühendust kallis Joosep ja ütles, et neil on nüüd kleiti vaja, sest Eesti Laulule minek ja värki. Muidugi olin rõõmuga nõus. Sellel hetkel ma juba teadsin, et see ei saa lihtne olema, sest kui kellelgi saab midagi sujuvalt kulgeda, siis pole tegu kohe kindlasti minuga.

Nimelt oli esiteks mingi arusaamatus kuupäevadega ja minu arvestatud kümne päevasest ajavarust sai ühe hetkega kaks päeva (sinna sisse arvestatud materjali otsimise, eskiiside ja lõigete koostamise aeg).

Ülehomseks on vaja kleiti...

Disainimist, kui sellist mul seekord teha ei tulnud kuna too roosa kleit oli juba poistel ise välja fantaseeritud.

Minu ülesandeks jäi siis see virtuaalne maailm reaalselt katsutavaks/kantavaks muuta.

Üks asi on midagi arvutis valmis luua, küll aga on juba raskem seda viia kooskõlla päris maailma füüsikaseadustega.

Alguses tuli mul leida poest vastav kangas (arvestada tuli veel sellega, et pildil ja reaalsuses ei pruugi kanga toonid haakuda). Esialgsel variandil, mis mulle saadeti oli kleidi toon ploomi-lilla ja 'wet-look' läikiv. Järgmisel aga erkroosa ja sätendav.

Muidugi polnud mitte üheski poes taolist roosat sätendavat kangast või kui leiduski midagi vastavat, siis oli seda nii vähe, et kleiti välja poleks vedanud.

Kui lõpuks materjali kätte sain, siis tekkis küsimus- kuidas panna selline raske siid gravitatsiooni eirama.

Katsetasin tüllist tutuga, mis ei sobinud, sest tantsides vajus seelik endiselt ''lonti''. Siis meisterdasin plastik torust rõnga ja panin selle alumisse kihti kogu kupatust üleval hoidma (hula-rõngas oleks liiga suur olnud 'just sayin').

Kihtide täiteks kasutasin vatiini, sest see töötas kõige paremini. See kleit on täpselt nii pehme ja mõnna, kui pildil tundub (Jah! Ma olen kõiki neid vaimukaid 'madratsi' võrdlus kommentaare juba näinud. Tänan!)

Tol hetkel ma teadsin, et tuleb ainult üks kleit ehk see sama roosa. Seega ei arvanud ma ka, et kõik vead, mis eelvoorus kleidil parandamata jäid (aega lihtsalt ei jätkunud), jäävadki nii.

Finaaliks ostsin veel 8,5 meetrit sätendavat tülli, millega kleit üleni üle katta, et saavutada vajalik tekstuur ning lisaks vähendada rõnga diameetrit, et kleit poleks nii...hmm koogilik?(lisaks veel toppi rindade juurest kitsamaks võtta jne. Detailid.)

Nädal enne finaali tuli uudis, et ''salaplaan'' on heaks kiidetud ja saame teha motion capture ülikonnaga showd.

Üle-ülehomseks on vaja motion capture ülikonda...

Esimene faas oli lihtne- mine poodi osta must riie ja õmble retukatest ning pluusist koosnev komplekt.

Teises faasis tuli aga niit ja nõel vahetada tinutuskolbi vastu.

Ehk siis ma pidin ühe õhtuga tinutama õppima. Ja seda ma ka tegin. Õnneks on mul tohutult andekas isa, kes küll ise enam peenete kontaktide tinutamisega hakkama ei saa, küll aga on ta imeline õpetaja ja nii me seal lauataga istusimegi ja ma sain oma esimese korraliku ''elektriku'' koolituse.

Tunnistan, et tegelikult olen kunagi varem ka kõrvaklappidel juhet välja vahetanud, aga ega ma sellest suurt midagi ei mäletanud.

Mul polnud ÕRNA AIMUGI, kui paganama kaua see asi aega võtab. Üle 500 kontakti kahe õhtuga kinni tinutada (rääkimata sellest, et silikoon LED ribadel tuleb kontaktid välja kraapida. fun fun fun.) on raske töö. Eriti karm oli see muidugi mu seljale. Teisel päeval ei suutnud ma korralikult ei kõndida ega istuda.

Peale selle polnud mul erilisi teadmisi ka kuidas see 'motion' kaadervärk töötab. Seega veetsin tunde otsides, kuhu miski täpselt käib ja mis punkt kehal mida liigutab.

Lisame siia veel oma 40 meetrit juhet, mida pingsalt jälgida, et miski valesse kohta ei satuks ning kuidas see kolme osaline ülikond kõik omavahel ühendada ja me saame miski veresoonkonna laadse moodustise, mida ma lihtsustasin põrandale laotatud paberile joonistatud skeemi abil.

Peale kahte päeva sain 4 tundi magada ja siis algas uuesti 38 tundi ärkvel olekut.

Asi lõppes sellega, et peale Eesti Laulu finaali öösel taksos koju sõites kukkusin kokku (spoiler: Pilt tuli ette tagasi ja peale pikka ja magusat und oma voodis oli kõik jälle hästi).

Ma tunnen, et mind on mu elus õnnistatud eriliselt heade inimestega. Kõik need, kes mu eest sel ajal hoolitsesid ja aitasid teadke, et see tähendab mulle nii-nii palju. Ma tean ka seda, et paljude jaoks on mõned neist peljalt näod tele-ekraanil ning enamus neist peidab end üldse eesriide taga, kuid sellist siiarst hoolivust ja ühtehoidvust ei kohta igapäev.

Ja eriti õnnelik olen ma oma vanemate üle, sest kui neid ei oleks olnud, siis poleks ka mitte midagi sündinud. Nad on mulle nii palju õpetanud ja mind igal sammul toetanud.

Aitäh teile. Ma armastan teid!- M

S P A C E P R I N C E S S

Kleidist oli mul kaks versiooni. Esimene, mis mulle laekus on all olev pildi riba ja hiljem teiseks ülal olev video, millest ma tegin screenshotid ning nende alusel kleidi.